Luunja võistlused

Täna on pühapäev(28.11.10) ja eile oli siis võistlus Luunjas. Mina võistlesin siis ainult ühe hobusega, Lorendsoga, kuna Lagrits lonkas veel. Hommikul oli äratus kell seitse, mis polegi kõige hullem on ka viis läbi üles tuldud. Hommikusöök söödud ja minekuks valmis hakkasime talli poole sõitma. Tallis kohe toitsime võistlushobused ära,. et neil oleks enne minekut aega veel süüa. See oli umbes pool öheksa või öheksa ajal. Seda tegi mu ema (Eve Raudsepp). Ise ma korjasin varustust kokku ja puhastasin neid veel. Öheksa ajal või natuke peale seda tuli ka Henry ( meie talli ratsutaja, kes ka võistlustele tuli). Vend (Imre Raudsepp) vaatas treileri veel üle, et kõik korras oleks. Ei taha ju, et teepeal oleks ebameeldivusi. Treiler korras ja autol taga panime varustuse autosse. Siis laadisime ka hobused peale( Lorendso ja Olympos), ning sõitsime võistlustele. Meil kulus sõiduks nii umbes 40 minutit, libe tee oli.
Võistlustele jõudsime õigeks ajaks. Henri asus mu isaga ( Ülar Raudsepp) rada üle vaatama ja meelde jätma. Minul oli aega väga palju ja , kui ma unustasin mainida oli õues väga külm. Võistlus toimus muidugi maneežis. Esimene parkuur oli 80 cm. ja selle soli osalisi 27 mõni siia sinna. Ma ei teagi kaua see kestis aga ikka tunde, mingi 2-3 tundi. Mu ajataju kadus, kuna polnud telefoni kaasas. Henril ei läinud kõige paremini, aga noh t aon vähga vähe aega ratsutanud kah. Tuli siis ka minu kord oma hobune valmis panna ja soojendama minna. Soojenduses oli korraga 8 hobust ja kestis 20 minutit. Olin oma soojenduse viimane startija, niisiis ootasime seal eesruumis. tunne oli nagu oleksin esimest korda võistlemas ( peale traumat ei oli see esimene kord kui sain võistelda ja hobune oli küllaltki uus ) mõtlesin koguaeg kuidas ma temaga sõitma pean, sest see hobune ja Lagrits on nagu öö ja päev. Hetke pärast läksimegi sisse. Sellel võistlusel oli lubatud ka enne startimist hüpata üks hüppe takistusel nr. 1. Seda ma ka tegin. Tervitasin ja oligi start. Parkuuri kõrgus oli 100 cm-t. Sõitsin siis puhtalt läbi :D. Aga kuna see oli ümperhüpetele.(ehk peale põhi-parkuuri puhtalt läbinud teevad veel umbes 6 takistusega ümberhüpped läbi). Aeg oli päris hea, aga ümberhüpete viimase takistuse ajasin maha. See oli minu viga, lasin hobuse liiga laiali. Igatahes peale finiši läbimist oleksin peaegu maha ka kukkunud, õnneks sain sadulasse tagasi ikkagi. Sain isegi 8-nda koha, võistlejaid oli 33.
Siis tuli jälle pikk vahe, olin veel eelmise sõiduga naha märjaks ajanud ja külmetasin hullupööra. Otsustasime siis vahepeal venna ja isaga autosse minna panime soojenduse tööle ja sõime juubeli saia ja präänikut :D väga mõnus. Lõpuks oli aeg jälle välja ronida autost. Kui uus parkuur oli üleval kõndisin ka selle läbi ja mõtlesin hoolikalt kus ma pean tagasi võtma, kus ma pean välissäärega tugevalt tööd tegema jne. Soojendus tehtud olin selles soojenduses esimene startija, seega teised lahkusid maneežist ja mina jäin sinna. See parkuur oli kõrgusega 120 cm-t ja samuti ümperhüpetega. Tervitasin ja mulle anti start. Alguses oli kõik väga hästi aga siis tuli süsteem ( kaks takistust järjest nii, et vahele teeb hobune ühe või kaks sammu) sellel süsteemil oli väga pikk vahe ja mul oli väike hobune. Mu hobune vaatas, et ta ei vetita teise tõkkeni välja ja tegi ühe sammu asemel kaks. Peale teise sammu tegemist oli aga nii tõkke all, et enam ei suutnud hüpata, nii tuligi tõrge. Teist korda süsteemile peale minnes ma viisin hobuse esimesele takistusele, seega tuli hüpe kõrgem aga lühem. Nii mahutas ta sinna vahele kaks sammu ja sai ka teisest üle. Ülejäänus parkuur oli puhas. Tõrke eest sain aga 4 karistuspunkti ja nii ei saanud ma enam ümberhüpetele ja koha saamise lootus oli ka kadunud. Konkurents oli tugev. Aga pole hullu muidu oli sõit korralik ja puhas. Olin isegi pisut üllatunud, et nii hästi läks. Videot ega pilte kahjuks pole vend unustas kaamera koju
Laadisime siis hobused peale ja asusime kodutalli poole teele.Tagasi jõudsime mingi pool kaheksa õhtul. Laadisime hobused maha, panime varustuse ilusti ära ja läksime ise koju. Kodus läksime jooksujalu sauna, et tee külm meist välja saada ja mitte haigeks jääda. Täna halb olla ei ole seega loodan, et ma pole haige. Ootan juba järgmist võistlust, mis on 18.12.10 oii jahhm .....

Ei või ikka kõik hasti minna eks?

No nüüd on käes teisipäev ja isa teatas mulle, et Lagrits lonkab. Väga tore ikka enne võistlust just, kui ta on super vormis ja endal ka hea tuju, et LÕPUKS saab jälle võistlema. Ei vedanud, õnneks on mul Lorendso nii, et päris minematta ka ei jää. Oleks siiski tahtnud nende mõlemaga minna. Kahju, kahju, kahju :(

Nüüd on mu põlve õnnetusest juba möödunud 2 kuud, vahel annab ikka tunda kui üle koorman teda. Trenni teen juba regulaarselt. Hetkel treenin ma Lagritsat ja Lorendsot. Vahel tekib juba tunne, et ma koorman neid üle tihedate hüppetrennidega. Pragu sujub õnneks kõik aga hästi ja on plaanis minna 27.11.10 juba võistlustele. Nüüd hakkab jälle võistluskalendris tihedam aeg e. sisehooaeg. Hea, et vähemalt see õnnetus juhtus sellisel ajal, kui oli võistlustes vahe sees. Lagritsal on praegu väga hea hüppetahe, on võimsust ja hoolekust. Vahel kipub väga väänama ennast hüpetel e. keeran tagaotsa küljepeale. Olen talle palju penerolli teinud, et arendada tema osavust ja panna ta seljast ilusti ''võimlema''. Ise olen ka enda istakut üritanud parandada aga ega ikka kipun ette ronima, mis on mu suurim viga ja kuidagi ei saa lahti sellest. See on küll vist kõige levinum viga, mida ratsanikud teevad. Lagrits ja Lorendso on küll poolvennad, aga väga erinevad, mõlemad on super tublid, Lagrits pole eriti kiire hobune aga selle eest on tal tohutult jõudu, seepärast pole temaga mõtet alla 110 cm üldse sõitma minna. Lorendso on hulga maad väiksem ja kompaktsem, see annab talle ka kiiruse. Ta on küll suhteliselt äkkilise loomuga aga see eest väga julge, ainult ratsanikul endal peab olema seda kindlust.
Hetkel sõidangi ainult nende kahega. Kool lihtsalt võtab nii palju aega ära. Teeme veel jõuludeks suurt näidentit kolme klassi peale kokku ja see on suur töö ja väga aega nõudev. Plaanin aga jõuluvaheajal panna ühe noore jälle sadulasse, kellega ma tegelesin suve lõpus ja septembris ka veel aga peale õnnetust ta jäi seisma. Tolle hobuse nimi on Trompet ta on paljulubav hobune ja niipalju, kui mina temaga sõitsin on ta väga pehme ning mõnusa sammuga. Muidugi siis tegime me seda rahustava pastaga. Tal on nimelt üks halb komme, et kui sadulavöö liiga kõvasti tõmmata kohe alguses või miski teda häirib hakkab ta niinimetatud ''pukitama'' e. nii nagu rodeo hobused turi üleval hüppama ringi. Tõmbab siis kordelt lahti ja pukitab nii 2 minutit, siis aga jääb rahulikult seisma ja ootab kuni sa ta kinni võtad.
Aga aitab kah selleks korraks eks ma kirjutan kindlasti,kuidas mu võistlustel läks. Loodame, et ikka hästi ja tulen heade kohtadega tagasi :) Ma tean, et vahel tulevad suured vahed sisse, ma mõtlen siia blogisse kirjutamisel. Enamasti seepärast, et pole midagi uut või on mul väga kiire.

Jalg on korras, nüüd jamab tervis

Jalaga on nüüd enam-vähem kõik korras.Olen juba mingi 5 korda trenni ka saanud aga nüüd on mul tervisega jamasid oled suht palju haige.Hetkel peaksin koolis olema, aga olen veel liiga nõrk. Seega on mu trenniskäik ka keelatud. Eks ma alguses ignoreerisin seda, et mul palavik on ja läksin ikkagi trenni. See aga ajas asja ainult hullemaks. Seega nüüd ma siis paranen siin kodus, mis on aga väga masendav. Lootsin ikk apeale jala korda saamist alustada korraliku trenniga , et nii end kui oma hobuseid ruttu vormi saada. Sisehooaeg algab kohe kohe. Eks näeb mis saab. Praegu juba paranen ja loodan, et homme saan juba sadulasse. Ei tahaks sisehooaja algust maha magada ja vormist väljas kah olla ei tahaks. No jah ega ma just väga hea ei ole aga eks ma püüan :)

Treeningud

Treenin ma kooli ajal kahte hobust päevas, vahel õnnestub ka kolme. Kool võtab ju väga palju aega ära ja kuna ma elan ja käin koolis tallist kaugel võtavad oma aja ka bussi ja autosõidud. Suvel treenin ikka rohkem kolm neli hobust vahel viis. Kõik on meie talli hobused aga vahel paluvad hobuseomanikud meie tallis mul nende hobustega ka sõitta erinevatel põhjustel. Ma meeleldi aitan. Kui kellegil on mingeid probleeme oma hobusega, siis ikka otsitakse mind üles ja aetakse neile otsa. Tegelikult pole mul selle vastu midagi , täitsa ootan neid hetki , sest mulle meeldivad väljakutsed.

18.09.10-.....

Mul juhtus õnnetus 19-ndal septembril. Läksin õhtul välja ja tantsides purunesid järsku mu vasaku jala põlves mõningad sidemed, millega oli juba varem probleeme olnud. Niisis läksin pühapäeval traumapunkti, seal siis uuriti ja puuriti. Otsustati lõpuks haiglasse jätta. Esmaspäeval (20.09.10) oli operatsoon. Peale seda pandi jalg kipsi (pean kandma 2 nädalat). Täna on siis reede(01.10.10). Esmaspäeval võetakse ära.Mul on elu hea meel, et lahti saan.

Ratsasport

Ma olen ratsutaja.Meie perel on hobusekasvatus niisis sealt ma oma ratsutaja pisiku külge sain. Mind pandi juba hobuse selga väga väiksena aga tõsisemalt hakkasin tegelema , kui olin kuuednas klassis ja oli jõuluvaheaeg. Hakkasin vaheajal ratsutamas käima ja kui vaheaeg ära lõppes käisin ikkagi edasi ja nii kuni tänaseni välja. Muidugi olin ratsutanud ka varem, suvel ja koolivaheaegadel aga mitte nii tõsiselt. eks vahel on erinevatel põhjustel tulnud sisse väiksemaid pause aga ei ole loobumise peale küll mõelnud. Ega hakkagi mõtlema, mõtted liiguvad tulevikus ikka selle poole, kuidas paremaks saada ja kogemusei koguda. Seepärast olengi otsustanud minna välismaale aastaks talli tööle kui kooli ära lõpetan. Praegu on koolis käsil viimane 12-nes klass.
Hetkel on mu põhihobune Lagrits(eesti sporthobune) sündis ta aastal 2002. Ma olen temaga juba mõnda aega sõitnud (umbes 2-3 aastat). Ta os sellise laiema ja tugeva kehaehitusega väga armas hobune. Panen temast ka pildi siia.

Tere!

Mõtlesin midagi siis sissejuhatuseks kirjutada. Kuna mu sõbranna(Kerli) tegi endale blogi mõtlesin kah teha. Minu blogi on kindlasti täis vigu, kuna eesti kell pole minu tugevaim külg. Midagi huvitavat võib siiski siit leida.Ei tea kui tihti siia kirjutada saan aga eks seda näeb. Edu mulle siis.