Täna on 10 mai teisipäev. Ma pole kaua sissekandeid teinud, kuna ei saanud sõitmas käia. Kui varem arvasin, et ei saa hobuse selga 4 kuud, siis õnneks saan juba sõitta. Kõigest kaks kuud peale õnnetust olen juba hobuse seljas. Hetkel treenin Lagritsat, Lorendsot ja noort Trompetit. Juba 14 mai on meie endi tallis võistlused, millel ma osalen. Selleks ajaks olen juba kaks nädalat trenni teha saanud. Eks näeb mis saab, sest hobused on väga ähmi täis ja nagu tulesädemed aga just nii peabki. Hobune peab tundma rõõmu liikumisest. Ma loodan, et mu jalg vastu peab, trennis annab ikka tunda ja hakkab isegi valutama natuke, mitte küll tugevasti. Loodan, et midagi ära ei riku seal, kuna nii vara trenni tegema hakkasin. Igatahes on mul hea meel sadulas jälle olla.

Mul on ka youtubes videosid võistlustest ja trennist. kliki siia.

Ma olen vist peegli ära lõhkunud ja endale 7 aastat ebaõnne kaela saanud

No lugu on siis selline. Viimases blogi sissekandes kirjutasin, et vaatab kuidas selle Luunja tallides toimuva Talvekarika finaaliga jääb. Kas lükatakse edasi või mitte. Muidugi lükati, kuna ilmad olid ikka halvad. Nädala võrra lükati edasi ehk siis pidi toimuma 6-ndal märtsil. Ma oleks ise eelistanud kuupäeva mitte muutmist oleks isegi osa saanud võtta.
Nüüd on aga asjad natuke sandisti. Esmaspäevasel päeval (28.02.11) treenisime isaga ühte noort tnatuke hullumeelset hobust. Kui meie ratsu juba täiesti tilkus ja kõrvad lontis otsustasime, et on õige aeg talle selga ronima hakata. Mõeldud tehtud hakkasin selga ronima. Jõudu tal ikka veel oli ta hakkas nagui turjaga üles hüppama mitte nüüd kül kõrgele aga piisavalt, et mu jalg jalusest libiseks ja ma edasi ronida ei saanud. Mõtlesin, et o eks ma proovin siis natukese aja pärast uuesti. Enne kui olin selle mõtte jõudnud lõpuni mõelda sain ta tagumistelt jalgadelt hoobi vastu parema jala põlve ja olingi pikali maas. Alguses oli hirm suur kartsin, et ta mulle veel peale ka astub. Õnneks seda ei juhtunud. Tunne oli nagu ta oleks mu põlve lihtsalt pooleks löönud. Ema ja venna abiga tariti mind ette ruumi süles muidugi jalga maha panna polnud lihtsalt võimalik. Isa viis mu siis traumapunkti, kus tehti jalast pilti ja saadi aru, et seekord on viga saanud sääreluu ülemine osa kust oli kild lahti murdunud. Kuus tundi ilma söömata joomata ja olingi opi laual. Kild kinnitati ilusti mingi plaadi ja kruvidega, mis jäävadki nüüd mu kaaslasteks. Seda oli vaja, kuna see luukild on nii kõhre lähedal, et hakkaks seda kulutama ja uuristama. Nüüd on mu parimateks sõpradeks kaks karku ja valuvaigistid. Karkudel pean käima kuu aega jalale üldse toetumata. Siis veel 1-1,5 kuud karkudel käies jalale natuke toetudes. Kui meenutada, et mul alles oli teise põlve operatsioon 21 september 2010-ndal aastal, millest pole pooltki aastat möödas. Tekib tunne nagu oleks peegli ära lõhkunud ja saanud endale 7 aastat ebaõnne kaela. Hobuse selga vist ei saa nüüd enne 4 kuu möödumist mis on veel eriuti muserdav ja kurvastav.......

Minu viimasest sissekirjutusest on möödunud juba päris mitu kuud. Ei leidnud seda aega ja pealehakkamist, et midagi kirjutada ja eks ole ka see süüdi, et pole väga hästi läinud võistlustel. Praegu on 20 veebruar 2011. Ma pole juba üle nädala treeningus saanud käia. Väga külmad ilmad on. Ma lisasin ka Torru hulgaliselt videosid, muidugi nendest võistlustest, kus mul on ikka hästi läinud või nii enam-vähem hästi. Siin on siis link http://toru.ee/videos/anna-mari

Vahepeal olen päris mitmel võistlusel käinud natuke siis neist.

19.12.10 toimus võistlus nimega Luunja jõul 2010. Kohal olin siis kahe hobusega. See on küll enes välja vabandamine aga ma tõesti olin neljapäeval voodis suure palavikuga ja võistlus oli juba laupäeval. Kuna aga reedel polnud mul enam palavikku terve päeva vältel ja tahtmine oli suur, otsustasime minn alaupäeval siiski võistlustele. Oleks olnud arukas siis ainult ühe hobusega minna aga kus sa sellega. Ikka pidi mõlemad kaasa võtma (Lorendso ja Lagrits). ega midagi head siis loota polnudki esimeses parkuuris 110 cm tuli Lorendsoga tõrge sisse (täiesti minu süü läbi).
Teises parkuuris võistlesin juba mõlemaga. See oli 120 cm. Lorendso seljast kukkusin ma üldse maha ja Lagritsaga tuli jälle tõrge sisse. Kolmandas parkuuris ( 130 cm ) sõitsin Lagritsaga. Selleks ajaks oli mu jõud juba täitsa otsas haigus oli mind ära kurnanud ja nii tuli kaks tõrget ning välja langemine. Olles positiivne mu hobustest ei ajanud kumbki midagi maha, kas tuli tõrge või siis kukkusin ise alla. Siit tuleb ka siis moraal, olgu su hobused kui heas vormis ja ükskõik kui head haigena ei tasu ikkagi võistlustele minna.

15.01.2011 oli siis Tartumaa talvekarika II etapp Luunjas. I etapp oli juba eelmise aasta 27.11.10 oma eelmisesse postitusse selle kohta olen kuupäeva pannud 18 november millegipärast. Võistlusel käisin ma seekord Lorendsoga. Kui aus olla ei mäletagi ma seda võistlust eriti. Igatahes hästi mul küll ei läinud ja eks aju sorteeris siis selle halva kasutu kraami välja.

29.01.11 toimus luunjas toreda nimega võistlus ''Luunja soe tribüüm'' 2011 tribüüni avamise ratsavõistlus kõiksugu hobustele. Sellele võistlusele otsustasin siis minna Lagritsaga. Ta oli just õhinat täis ja hüppetrennid olid väga hästi läinud. Kohale jõudes paluti meid koos siis kõigi teistega tribüüni avamisele. Selle kohapeal pean tänama selle korraldajaid, sest pakuti nii suupisteid kõigile maitsetele ja selle kõrvale kohvi. No ja šampus käis ka muidugi asja juurde. Kui siis tuli minu kord hobusega sooja tegema minna, olin ma juba varakult platsis. mind aga ootas ees halb üllatus. Mu hobune lonkas ühte tagumist jalga. Polnudki enam midagi teha ja pidime kodu tagasi minema. sellest on küll väga kahju, sest mul oli selline kummaline tunne, et just täna läheb meil väga hästi.

05.02.11 toimus Ihastes Talvekarika III etapp. Seda sarja otsustasin läbi teha Lorendsoga, niisiis ka seekord. Esimene parkuur 100 cm läks küll halvasti, mitte väga aga natuke ikkagi. Teise 120 cm parkuuri sõitsime puhtalt. Seekord aga sellest ei piisand, et oleks auhinnalisele kohale saanud, sest konkurents oli tugev. Tartumaal on üldse väga palju väga heal tasemel ratsanikke. Aga oma punkdid sain siiski kirja.

12.02.11 oli järjekordne talvekarika etapp seekord Kilgi tallides Tartumaa talvekarika IV etapp.
Ka seekord oli kaasas Lorendso. Esimeses parkuuris 100 cm tegin ise suure vea. teise ja esimese tõkke vahel oli selline pööre, mis on nürinurkne e. nagu kalde all. Mina võtsin seda nurka sirgen ja oleks sellega hakkama ka saanud. Juhtisin aga hobuse liiga sisemisse nurka ja hobune ei saanud aru, et ta seda hüppama peab. Selle tõttu tuli sisse tõrge, mis oleks olnud lihtsasti välditav. Eks ma ka arenen ja õpin, muidugi palju aeglasemalt kui võiks, eks see ole see kangekaelsus, mille olen oma isalt saanud. Teises parkuuris 120 cm tuli meil üks latt alla. Muidu oli ilus hoogne ja korralike hüpetega sõit, ei teagi miks too latt alla tuli aga nii see oli.

Nii nüüd said kõik vahepealsed võistlused kirja pandud. Järgmisel nädalal 26.02.11 peaks olema siis Talvekarika finnal jällegi Luunja tallides. See kas ta toimub ka sellel kuupäeval ei tea. Peab ootama ja vaatama mida ilmataat otsustab.

Luunja võistlused

Täna on pühapäev(28.11.10) ja eile oli siis võistlus Luunjas. Mina võistlesin siis ainult ühe hobusega, Lorendsoga, kuna Lagrits lonkas veel. Hommikul oli äratus kell seitse, mis polegi kõige hullem on ka viis läbi üles tuldud. Hommikusöök söödud ja minekuks valmis hakkasime talli poole sõitma. Tallis kohe toitsime võistlushobused ära,. et neil oleks enne minekut aega veel süüa. See oli umbes pool öheksa või öheksa ajal. Seda tegi mu ema (Eve Raudsepp). Ise ma korjasin varustust kokku ja puhastasin neid veel. Öheksa ajal või natuke peale seda tuli ka Henry ( meie talli ratsutaja, kes ka võistlustele tuli). Vend (Imre Raudsepp) vaatas treileri veel üle, et kõik korras oleks. Ei taha ju, et teepeal oleks ebameeldivusi. Treiler korras ja autol taga panime varustuse autosse. Siis laadisime ka hobused peale( Lorendso ja Olympos), ning sõitsime võistlustele. Meil kulus sõiduks nii umbes 40 minutit, libe tee oli.
Võistlustele jõudsime õigeks ajaks. Henri asus mu isaga ( Ülar Raudsepp) rada üle vaatama ja meelde jätma. Minul oli aega väga palju ja , kui ma unustasin mainida oli õues väga külm. Võistlus toimus muidugi maneežis. Esimene parkuur oli 80 cm. ja selle soli osalisi 27 mõni siia sinna. Ma ei teagi kaua see kestis aga ikka tunde, mingi 2-3 tundi. Mu ajataju kadus, kuna polnud telefoni kaasas. Henril ei läinud kõige paremini, aga noh t aon vähga vähe aega ratsutanud kah. Tuli siis ka minu kord oma hobune valmis panna ja soojendama minna. Soojenduses oli korraga 8 hobust ja kestis 20 minutit. Olin oma soojenduse viimane startija, niisiis ootasime seal eesruumis. tunne oli nagu oleksin esimest korda võistlemas ( peale traumat ei oli see esimene kord kui sain võistelda ja hobune oli küllaltki uus ) mõtlesin koguaeg kuidas ma temaga sõitma pean, sest see hobune ja Lagrits on nagu öö ja päev. Hetke pärast läksimegi sisse. Sellel võistlusel oli lubatud ka enne startimist hüpata üks hüppe takistusel nr. 1. Seda ma ka tegin. Tervitasin ja oligi start. Parkuuri kõrgus oli 100 cm-t. Sõitsin siis puhtalt läbi :D. Aga kuna see oli ümperhüpetele.(ehk peale põhi-parkuuri puhtalt läbinud teevad veel umbes 6 takistusega ümberhüpped läbi). Aeg oli päris hea, aga ümberhüpete viimase takistuse ajasin maha. See oli minu viga, lasin hobuse liiga laiali. Igatahes peale finiši läbimist oleksin peaegu maha ka kukkunud, õnneks sain sadulasse tagasi ikkagi. Sain isegi 8-nda koha, võistlejaid oli 33.
Siis tuli jälle pikk vahe, olin veel eelmise sõiduga naha märjaks ajanud ja külmetasin hullupööra. Otsustasime siis vahepeal venna ja isaga autosse minna panime soojenduse tööle ja sõime juubeli saia ja präänikut :D väga mõnus. Lõpuks oli aeg jälle välja ronida autost. Kui uus parkuur oli üleval kõndisin ka selle läbi ja mõtlesin hoolikalt kus ma pean tagasi võtma, kus ma pean välissäärega tugevalt tööd tegema jne. Soojendus tehtud olin selles soojenduses esimene startija, seega teised lahkusid maneežist ja mina jäin sinna. See parkuur oli kõrgusega 120 cm-t ja samuti ümperhüpetega. Tervitasin ja mulle anti start. Alguses oli kõik väga hästi aga siis tuli süsteem ( kaks takistust järjest nii, et vahele teeb hobune ühe või kaks sammu) sellel süsteemil oli väga pikk vahe ja mul oli väike hobune. Mu hobune vaatas, et ta ei vetita teise tõkkeni välja ja tegi ühe sammu asemel kaks. Peale teise sammu tegemist oli aga nii tõkke all, et enam ei suutnud hüpata, nii tuligi tõrge. Teist korda süsteemile peale minnes ma viisin hobuse esimesele takistusele, seega tuli hüpe kõrgem aga lühem. Nii mahutas ta sinna vahele kaks sammu ja sai ka teisest üle. Ülejäänus parkuur oli puhas. Tõrke eest sain aga 4 karistuspunkti ja nii ei saanud ma enam ümberhüpetele ja koha saamise lootus oli ka kadunud. Konkurents oli tugev. Aga pole hullu muidu oli sõit korralik ja puhas. Olin isegi pisut üllatunud, et nii hästi läks. Videot ega pilte kahjuks pole vend unustas kaamera koju
Laadisime siis hobused peale ja asusime kodutalli poole teele.Tagasi jõudsime mingi pool kaheksa õhtul. Laadisime hobused maha, panime varustuse ilusti ära ja läksime ise koju. Kodus läksime jooksujalu sauna, et tee külm meist välja saada ja mitte haigeks jääda. Täna halb olla ei ole seega loodan, et ma pole haige. Ootan juba järgmist võistlust, mis on 18.12.10 oii jahhm .....

Ei või ikka kõik hasti minna eks?

No nüüd on käes teisipäev ja isa teatas mulle, et Lagrits lonkab. Väga tore ikka enne võistlust just, kui ta on super vormis ja endal ka hea tuju, et LÕPUKS saab jälle võistlema. Ei vedanud, õnneks on mul Lorendso nii, et päris minematta ka ei jää. Oleks siiski tahtnud nende mõlemaga minna. Kahju, kahju, kahju :(

Nüüd on mu põlve õnnetusest juba möödunud 2 kuud, vahel annab ikka tunda kui üle koorman teda. Trenni teen juba regulaarselt. Hetkel treenin ma Lagritsat ja Lorendsot. Vahel tekib juba tunne, et ma koorman neid üle tihedate hüppetrennidega. Pragu sujub õnneks kõik aga hästi ja on plaanis minna 27.11.10 juba võistlustele. Nüüd hakkab jälle võistluskalendris tihedam aeg e. sisehooaeg. Hea, et vähemalt see õnnetus juhtus sellisel ajal, kui oli võistlustes vahe sees. Lagritsal on praegu väga hea hüppetahe, on võimsust ja hoolekust. Vahel kipub väga väänama ennast hüpetel e. keeran tagaotsa küljepeale. Olen talle palju penerolli teinud, et arendada tema osavust ja panna ta seljast ilusti ''võimlema''. Ise olen ka enda istakut üritanud parandada aga ega ikka kipun ette ronima, mis on mu suurim viga ja kuidagi ei saa lahti sellest. See on küll vist kõige levinum viga, mida ratsanikud teevad. Lagrits ja Lorendso on küll poolvennad, aga väga erinevad, mõlemad on super tublid, Lagrits pole eriti kiire hobune aga selle eest on tal tohutult jõudu, seepärast pole temaga mõtet alla 110 cm üldse sõitma minna. Lorendso on hulga maad väiksem ja kompaktsem, see annab talle ka kiiruse. Ta on küll suhteliselt äkkilise loomuga aga see eest väga julge, ainult ratsanikul endal peab olema seda kindlust.
Hetkel sõidangi ainult nende kahega. Kool lihtsalt võtab nii palju aega ära. Teeme veel jõuludeks suurt näidentit kolme klassi peale kokku ja see on suur töö ja väga aega nõudev. Plaanin aga jõuluvaheajal panna ühe noore jälle sadulasse, kellega ma tegelesin suve lõpus ja septembris ka veel aga peale õnnetust ta jäi seisma. Tolle hobuse nimi on Trompet ta on paljulubav hobune ja niipalju, kui mina temaga sõitsin on ta väga pehme ning mõnusa sammuga. Muidugi siis tegime me seda rahustava pastaga. Tal on nimelt üks halb komme, et kui sadulavöö liiga kõvasti tõmmata kohe alguses või miski teda häirib hakkab ta niinimetatud ''pukitama'' e. nii nagu rodeo hobused turi üleval hüppama ringi. Tõmbab siis kordelt lahti ja pukitab nii 2 minutit, siis aga jääb rahulikult seisma ja ootab kuni sa ta kinni võtad.
Aga aitab kah selleks korraks eks ma kirjutan kindlasti,kuidas mu võistlustel läks. Loodame, et ikka hästi ja tulen heade kohtadega tagasi :) Ma tean, et vahel tulevad suured vahed sisse, ma mõtlen siia blogisse kirjutamisel. Enamasti seepärast, et pole midagi uut või on mul väga kiire.

Jalg on korras, nüüd jamab tervis

Jalaga on nüüd enam-vähem kõik korras.Olen juba mingi 5 korda trenni ka saanud aga nüüd on mul tervisega jamasid oled suht palju haige.Hetkel peaksin koolis olema, aga olen veel liiga nõrk. Seega on mu trenniskäik ka keelatud. Eks ma alguses ignoreerisin seda, et mul palavik on ja läksin ikkagi trenni. See aga ajas asja ainult hullemaks. Seega nüüd ma siis paranen siin kodus, mis on aga väga masendav. Lootsin ikk apeale jala korda saamist alustada korraliku trenniga , et nii end kui oma hobuseid ruttu vormi saada. Sisehooaeg algab kohe kohe. Eks näeb mis saab. Praegu juba paranen ja loodan, et homme saan juba sadulasse. Ei tahaks sisehooaja algust maha magada ja vormist väljas kah olla ei tahaks. No jah ega ma just väga hea ei ole aga eks ma püüan :)