Mul on ka youtubes videosid võistlustest ja trennist. kliki siia.
Tuesday, May 10, 2011
Täna on 10 mai teisipäev. Ma pole kaua sissekandeid teinud, kuna ei saanud sõitmas käia. Kui varem arvasin, et ei saa hobuse selga 4 kuud, siis õnneks saan juba sõitta. Kõigest kaks kuud peale õnnetust olen juba hobuse seljas. Hetkel treenin Lagritsat, Lorendsot ja noort Trompetit. Juba 14 mai on meie endi tallis võistlused, millel ma osalen. Selleks ajaks olen juba kaks nädalat trenni teha saanud. Eks näeb mis saab, sest hobused on väga ähmi täis ja nagu tulesädemed aga just nii peabki. Hobune peab tundma rõõmu liikumisest. Ma loodan, et mu jalg vastu peab, trennis annab ikka tunda ja hakkab isegi valutama natuke, mitte küll tugevasti. Loodan, et midagi ära ei riku seal, kuna nii vara trenni tegema hakkasin. Igatahes on mul hea meel sadulas jälle olla.
Thursday, March 3, 2011
Ma olen vist peegli ära lõhkunud ja endale 7 aastat ebaõnne kaela saanud
No lugu on siis selline. Viimases blogi sissekandes kirjutasin, et vaatab kuidas selle Luunja tallides toimuva Talvekarika finaaliga jääb. Kas lükatakse edasi või mitte. Muidugi lükati, kuna ilmad olid ikka halvad. Nädala võrra lükati edasi ehk siis pidi toimuma 6-ndal märtsil. Ma oleks ise eelistanud kuupäeva mitte muutmist oleks isegi osa saanud võtta.
Nüüd on aga asjad natuke sandisti. Esmaspäevasel päeval (28.02.11) treenisime isaga ühte noort tnatuke hullumeelset hobust. Kui meie ratsu juba täiesti tilkus ja kõrvad lontis otsustasime, et on õige aeg talle selga ronima hakata. Mõeldud tehtud hakkasin selga ronima. Jõudu tal ikka veel oli ta hakkas nagui turjaga üles hüppama mitte nüüd kül kõrgele aga piisavalt, et mu jalg jalusest libiseks ja ma edasi ronida ei saanud. Mõtlesin, et o eks ma proovin siis natukese aja pärast uuesti. Enne kui olin selle mõtte jõudnud lõpuni mõelda sain ta tagumistelt jalgadelt hoobi vastu parema jala põlve ja olingi pikali maas. Alguses oli hirm suur kartsin, et ta mulle veel peale ka astub. Õnneks seda ei juhtunud. Tunne oli nagu ta oleks mu põlve lihtsalt pooleks löönud. Ema ja venna abiga tariti mind ette ruumi süles muidugi jalga maha panna polnud lihtsalt võimalik. Isa viis mu siis traumapunkti, kus tehti jalast pilti ja saadi aru, et seekord on viga saanud sääreluu ülemine osa kust oli kild lahti murdunud. Kuus tundi ilma söömata joomata ja olingi opi laual. Kild kinnitati ilusti mingi plaadi ja kruvidega, mis jäävadki nüüd mu kaaslasteks. Seda oli vaja, kuna see luukild on nii kõhre lähedal, et hakkaks seda kulutama ja uuristama. Nüüd on mu parimateks sõpradeks kaks karku ja valuvaigistid. Karkudel pean käima kuu aega jalale üldse toetumata. Siis veel 1-1,5 kuud karkudel käies jalale natuke toetudes. Kui meenutada, et mul alles oli teise põlve operatsioon 21 september 2010-ndal aastal, millest pole pooltki aastat möödas. Tekib tunne nagu oleks peegli ära lõhkunud ja saanud endale 7 aastat ebaõnne kaela. Hobuse selga vist ei saa nüüd enne 4 kuu möödumist mis on veel eriuti muserdav ja kurvastav.......
Nüüd on aga asjad natuke sandisti. Esmaspäevasel päeval (28.02.11) treenisime isaga ühte noort tnatuke hullumeelset hobust. Kui meie ratsu juba täiesti tilkus ja kõrvad lontis otsustasime, et on õige aeg talle selga ronima hakata. Mõeldud tehtud hakkasin selga ronima. Jõudu tal ikka veel oli ta hakkas nagui turjaga üles hüppama mitte nüüd kül kõrgele aga piisavalt, et mu jalg jalusest libiseks ja ma edasi ronida ei saanud. Mõtlesin, et o eks ma proovin siis natukese aja pärast uuesti. Enne kui olin selle mõtte jõudnud lõpuni mõelda sain ta tagumistelt jalgadelt hoobi vastu parema jala põlve ja olingi pikali maas. Alguses oli hirm suur kartsin, et ta mulle veel peale ka astub. Õnneks seda ei juhtunud. Tunne oli nagu ta oleks mu põlve lihtsalt pooleks löönud. Ema ja venna abiga tariti mind ette ruumi süles muidugi jalga maha panna polnud lihtsalt võimalik. Isa viis mu siis traumapunkti, kus tehti jalast pilti ja saadi aru, et seekord on viga saanud sääreluu ülemine osa kust oli kild lahti murdunud. Kuus tundi ilma söömata joomata ja olingi opi laual. Kild kinnitati ilusti mingi plaadi ja kruvidega, mis jäävadki nüüd mu kaaslasteks. Seda oli vaja, kuna see luukild on nii kõhre lähedal, et hakkaks seda kulutama ja uuristama. Nüüd on mu parimateks sõpradeks kaks karku ja valuvaigistid. Karkudel pean käima kuu aega jalale üldse toetumata. Siis veel 1-1,5 kuud karkudel käies jalale natuke toetudes. Kui meenutada, et mul alles oli teise põlve operatsioon 21 september 2010-ndal aastal, millest pole pooltki aastat möödas. Tekib tunne nagu oleks peegli ära lõhkunud ja saanud endale 7 aastat ebaõnne kaela. Hobuse selga vist ei saa nüüd enne 4 kuu möödumist mis on veel eriuti muserdav ja kurvastav.......
Sunday, February 20, 2011
Minu viimasest sissekirjutusest on möödunud juba päris mitu kuud. Ei leidnud seda aega ja pealehakkamist, et midagi kirjutada ja eks ole ka see süüdi, et pole väga hästi läinud võistlustel. Praegu on 20 veebruar 2011. Ma pole juba üle nädala treeningus saanud käia. Väga külmad ilmad on. Ma lisasin ka Torru hulgaliselt videosid, muidugi nendest võistlustest, kus mul on ikka hästi läinud või nii enam-vähem hästi. Siin on siis link http://toru.ee/videos/anna-mari
Vahepeal olen päris mitmel võistlusel käinud natuke siis neist.
19.12.10 toimus võistlus nimega Luunja jõul 2010. Kohal olin siis kahe hobusega. See on küll enes välja vabandamine aga ma tõesti olin neljapäeval voodis suure palavikuga ja võistlus oli juba laupäeval. Kuna aga reedel polnud mul enam palavikku terve päeva vältel ja tahtmine oli suur, otsustasime minn alaupäeval siiski võistlustele. Oleks olnud arukas siis ainult ühe hobusega minna aga kus sa sellega. Ikka pidi mõlemad kaasa võtma (Lorendso ja Lagrits). ega midagi head siis loota polnudki esimeses parkuuris 110 cm tuli Lorendsoga tõrge sisse (täiesti minu süü läbi).
Teises parkuuris võistlesin juba mõlemaga. See oli 120 cm. Lorendso seljast kukkusin ma üldse maha ja Lagritsaga tuli jälle tõrge sisse. Kolmandas parkuuris ( 130 cm ) sõitsin Lagritsaga. Selleks ajaks oli mu jõud juba täitsa otsas haigus oli mind ära kurnanud ja nii tuli kaks tõrget ning välja langemine. Olles positiivne mu hobustest ei ajanud kumbki midagi maha, kas tuli tõrge või siis kukkusin ise alla. Siit tuleb ka siis moraal, olgu su hobused kui heas vormis ja ükskõik kui head haigena ei tasu ikkagi võistlustele minna.
15.01.2011 oli siis Tartumaa talvekarika II etapp Luunjas. I etapp oli juba eelmise aasta 27.11.10 oma eelmisesse postitusse selle kohta olen kuupäeva pannud 18 november millegipärast. Võistlusel käisin ma seekord Lorendsoga. Kui aus olla ei mäletagi ma seda võistlust eriti. Igatahes hästi mul küll ei läinud ja eks aju sorteeris siis selle halva kasutu kraami välja.
29.01.11 toimus luunjas toreda nimega võistlus ''Luunja soe tribüüm'' 2011 tribüüni avamise ratsavõistlus kõiksugu hobustele. Sellele võistlusele otsustasin siis minna Lagritsaga. Ta oli just õhinat täis ja hüppetrennid olid väga hästi läinud. Kohale jõudes paluti meid koos siis kõigi teistega tribüüni avamisele. Selle kohapeal pean tänama selle korraldajaid, sest pakuti nii suupisteid kõigile maitsetele ja selle kõrvale kohvi. No ja šampus käis ka muidugi asja juurde. Kui siis tuli minu kord hobusega sooja tegema minna, olin ma juba varakult platsis. mind aga ootas ees halb üllatus. Mu hobune lonkas ühte tagumist jalga. Polnudki enam midagi teha ja pidime kodu tagasi minema. sellest on küll väga kahju, sest mul oli selline kummaline tunne, et just täna läheb meil väga hästi.
05.02.11 toimus Ihastes Talvekarika III etapp. Seda sarja otsustasin läbi teha Lorendsoga, niisiis ka seekord. Esimene parkuur 100 cm läks küll halvasti, mitte väga aga natuke ikkagi. Teise 120 cm parkuuri sõitsime puhtalt. Seekord aga sellest ei piisand, et oleks auhinnalisele kohale saanud, sest konkurents oli tugev. Tartumaal on üldse väga palju väga heal tasemel ratsanikke. Aga oma punkdid sain siiski kirja.
12.02.11 oli järjekordne talvekarika etapp seekord Kilgi tallides Tartumaa talvekarika IV etapp.
Ka seekord oli kaasas Lorendso. Esimeses parkuuris 100 cm tegin ise suure vea. teise ja esimese tõkke vahel oli selline pööre, mis on nürinurkne e. nagu kalde all. Mina võtsin seda nurka sirgen ja oleks sellega hakkama ka saanud. Juhtisin aga hobuse liiga sisemisse nurka ja hobune ei saanud aru, et ta seda hüppama peab. Selle tõttu tuli sisse tõrge, mis oleks olnud lihtsasti välditav. Eks ma ka arenen ja õpin, muidugi palju aeglasemalt kui võiks, eks see ole see kangekaelsus, mille olen oma isalt saanud. Teises parkuuris 120 cm tuli meil üks latt alla. Muidu oli ilus hoogne ja korralike hüpetega sõit, ei teagi miks too latt alla tuli aga nii see oli.
Nii nüüd said kõik vahepealsed võistlused kirja pandud. Järgmisel nädalal 26.02.11 peaks olema siis Talvekarika finnal jällegi Luunja tallides. See kas ta toimub ka sellel kuupäeval ei tea. Peab ootama ja vaatama mida ilmataat otsustab.
Vahepeal olen päris mitmel võistlusel käinud natuke siis neist.
19.12.10 toimus võistlus nimega Luunja jõul 2010. Kohal olin siis kahe hobusega. See on küll enes välja vabandamine aga ma tõesti olin neljapäeval voodis suure palavikuga ja võistlus oli juba laupäeval. Kuna aga reedel polnud mul enam palavikku terve päeva vältel ja tahtmine oli suur, otsustasime minn alaupäeval siiski võistlustele. Oleks olnud arukas siis ainult ühe hobusega minna aga kus sa sellega. Ikka pidi mõlemad kaasa võtma (Lorendso ja Lagrits). ega midagi head siis loota polnudki esimeses parkuuris 110 cm tuli Lorendsoga tõrge sisse (täiesti minu süü läbi).
Teises parkuuris võistlesin juba mõlemaga. See oli 120 cm. Lorendso seljast kukkusin ma üldse maha ja Lagritsaga tuli jälle tõrge sisse. Kolmandas parkuuris ( 130 cm ) sõitsin Lagritsaga. Selleks ajaks oli mu jõud juba täitsa otsas haigus oli mind ära kurnanud ja nii tuli kaks tõrget ning välja langemine. Olles positiivne mu hobustest ei ajanud kumbki midagi maha, kas tuli tõrge või siis kukkusin ise alla. Siit tuleb ka siis moraal, olgu su hobused kui heas vormis ja ükskõik kui head haigena ei tasu ikkagi võistlustele minna.
15.01.2011 oli siis Tartumaa talvekarika II etapp Luunjas. I etapp oli juba eelmise aasta 27.11.10 oma eelmisesse postitusse selle kohta olen kuupäeva pannud 18 november millegipärast. Võistlusel käisin ma seekord Lorendsoga. Kui aus olla ei mäletagi ma seda võistlust eriti. Igatahes hästi mul küll ei läinud ja eks aju sorteeris siis selle halva kasutu kraami välja.
29.01.11 toimus luunjas toreda nimega võistlus ''Luunja soe tribüüm'' 2011 tribüüni avamise ratsavõistlus kõiksugu hobustele. Sellele võistlusele otsustasin siis minna Lagritsaga. Ta oli just õhinat täis ja hüppetrennid olid väga hästi läinud. Kohale jõudes paluti meid koos siis kõigi teistega tribüüni avamisele. Selle kohapeal pean tänama selle korraldajaid, sest pakuti nii suupisteid kõigile maitsetele ja selle kõrvale kohvi. No ja šampus käis ka muidugi asja juurde. Kui siis tuli minu kord hobusega sooja tegema minna, olin ma juba varakult platsis. mind aga ootas ees halb üllatus. Mu hobune lonkas ühte tagumist jalga. Polnudki enam midagi teha ja pidime kodu tagasi minema. sellest on küll väga kahju, sest mul oli selline kummaline tunne, et just täna läheb meil väga hästi.
05.02.11 toimus Ihastes Talvekarika III etapp. Seda sarja otsustasin läbi teha Lorendsoga, niisiis ka seekord. Esimene parkuur 100 cm läks küll halvasti, mitte väga aga natuke ikkagi. Teise 120 cm parkuuri sõitsime puhtalt. Seekord aga sellest ei piisand, et oleks auhinnalisele kohale saanud, sest konkurents oli tugev. Tartumaal on üldse väga palju väga heal tasemel ratsanikke. Aga oma punkdid sain siiski kirja.
12.02.11 oli järjekordne talvekarika etapp seekord Kilgi tallides Tartumaa talvekarika IV etapp.
Ka seekord oli kaasas Lorendso. Esimeses parkuuris 100 cm tegin ise suure vea. teise ja esimese tõkke vahel oli selline pööre, mis on nürinurkne e. nagu kalde all. Mina võtsin seda nurka sirgen ja oleks sellega hakkama ka saanud. Juhtisin aga hobuse liiga sisemisse nurka ja hobune ei saanud aru, et ta seda hüppama peab. Selle tõttu tuli sisse tõrge, mis oleks olnud lihtsasti välditav. Eks ma ka arenen ja õpin, muidugi palju aeglasemalt kui võiks, eks see ole see kangekaelsus, mille olen oma isalt saanud. Teises parkuuris 120 cm tuli meil üks latt alla. Muidu oli ilus hoogne ja korralike hüpetega sõit, ei teagi miks too latt alla tuli aga nii see oli.
Nii nüüd said kõik vahepealsed võistlused kirja pandud. Järgmisel nädalal 26.02.11 peaks olema siis Talvekarika finnal jällegi Luunja tallides. See kas ta toimub ka sellel kuupäeval ei tea. Peab ootama ja vaatama mida ilmataat otsustab.
Subscribe to:
Posts (Atom)